Aegluubis film Jalgratturid viljapõllul

Kolm nädalat tagasi andis The Prince Entertainment välja aegluubis  (ing k Slow Motion) lühifilmi Jalgratturid viljapõllul. See pea nelja ja poole minuti pikkune video portreteerib viljapõllu ääres peatunud jalgrattureid, kes parajasti võtavad sisse positsioone ühispildi jaoks. Tegevus ise toimub umbes paarikümne sekundi jooksul, kuid tänu 700%-le aeglustusele on võimalik näitlejate erinevaid tegevusi tabada äärmiselt detailselt.

Võte on filmitud GoPro Hero3 Black Editioni kaameraga, mis oli kinnitatud auto külge. Tavaliselt võetakse sellised stseenid üles nii umbes paarikümne meetri pikkuse raudteega, kus siis kaamera näitlejatest sujuvalt mööda sõidab. Kuna aga TPE-i käsutada ei ole selliseid vahendeid nagu Hollywoodil, siis tuli seekord leppida eelnimetatud tehnikaga. Aegluubis efekti saavutamiseks filmiti see resolutsiooniga 1080p ja kaadrisageduseks oli 60 (ing k fps ehk Frames Per Second). Hiljem aeglustati seda programmiga proDAD ReSpeedr seitse korda (700%).

Siinkohal on paslik poetada mõni sõna aegluubis efekti kohta. Tehnoloogia ise on veidi üle saja aasta vana. 1904. aastal patenteeris selle Austria preester August Musger, kes oli ühtlasi füüsik. Tänapäeval on aegluup saanud filmimaailma lahutamatuks osaks ja seda kasutatakse laialdaselt. Tegelikult võib igaüks, kellel on telefon ja rakendus, mis seda funktsiooni toetab, ise aegluubis videosid produtseerida; tõsi, nende kvaliteet pildiilu mõttes võib jääda mõnevõrra kesiseks, sest pakutav resolutsioon on reeglina väga madal. 

Kuidas siis tänapäeval aegluubis stseene tehakse? Selleks on kaks viisi: 1) teha seda kaameras filmimise ajal või 2) hiljem järeltöötluses. Kui eesmärgiks on saavutada algusest peale aegluubis võte, siis on kõige parem seda teha kaameras; see lihtsustab tööd videotöötlusprogrammis ja reeglina annab ka palju paremaid tulemusi.

Aegluubi saavutamiseks on väga oluline kaamera kaadrisagedus ehk see, mitu kaadrit sekundis suudab sensor salvestada. Kehtib reegel: mida rohkem, seda parem. Kui püüda aeglustada videoklipi, mille kaadrisagedus on 24 (filmimaailma standard) või 30 (televisioonivorming), siis ei ole tulemus silmale sugugi sujuv. Seepärast peaks aegluubis efekti saavutamiseks filmima vähemalt 50fps (Euroopas kasutatud vorming) või 60fps (USA vorming). Sellist kaadrisagedust toetavad tänapäeval rida edasijõudnute klassi digipeegelkaamerad ja näiteks mitmed GoPro Hero seeria ekstreemkaamerad. Hero 4 Black lubab salvestada täiskõrglahutusega pilti, mille kaadrisagedus on suisa 120. Selline kaadrisagedus võimaldab materjali aeglustada mõned korrad, ilma et kvaliteet mainimisväärselt kannataks. Parima aegluubis efekti saamiseks tasub kasutada valemit: video kaadrisagedus tuleks jagada kaadrisagedusega, millesse soovitakse film lõpuks vormindada. Näiteks kui film on kavandatud 24fps ja aeglustamiseks on kasutatud klipi 60fps, siis saab seda aeglustada 2,5 korda (60:24=2,5). 120fps-i korral saab aeglustada viis korda jne.

Mida teha aga siis kui on soov saavutada veelgi suuremat aeglustust? Mitmed profitaseme kaamerad suudavad toota täiskõrglahutusega pilti sagededusega 300fps või isegi 1000fps. Ent need lelud on lihtsurelikule kättesaamatud, kuna need on ülikallid. Näiteks Phantom-kaamerad võivad maksta niipalju kui tühised 70 000 dollarit! Seega enamikel üle kasutada tarkvaralisi lahendusi järeltöötluses. Selles vallas on kolm võimalust. Kõige esimene on lihtsalt filmilõigu kiiruse muutmine. See meetod ei ole üldiselt soovitatav, kuna protsessi käigus pikendatakse iga kaadri esinemist ekraanil ja see ei ole silmale meeldiv vaadata. Teine nipp on Frame Blending ehk maakeeli kaadrisulandumine (või midagi sellist). Selle võimaluse korral luuakse kahe kaadri vahel veel üks lisakaader, mis need üheks sulatab. See võimaldab saaavutada kahtlemata paremaid tulemusi kui esimene variant, ent sellel on ka kitsaskohti. Mõnikord tekivad artefaktid, mis on ebaloomulikud. Seepärast ei tohiks taust olla liiga kontrastne. Kõige parem meetod on Time Warp. Sisuliselt tähendab see seda, et analüüsitakse kaadrit ja tehakse kindlaks, millist laadi liikumine kaadris toimub. Seejärel rakendatakse kaadrisulandumise tehnikat.

Tasub veel toonitada, et aegluubis filmimise korral ei tohi kunagi unustada valguse rolli. Kuna aegluubis võtted filmitakse kõrge kaadrisagedusega, peab ka säriaeg olema tunduvalt kiirem ja nõuab seetõttu enam valgust. Nagu "tavavormingus" filmimiselgi on siin oluline kinni pidada 180-kraadi reeglist: kaadrisagedus tuleb korrutada kahega. Näiteks 60fps-i korral oleks säriaeg 1/120 sekundit jne. Piisava valguse puudumine võib põhjustada probleeme eelkõige siseruumides. Välitingimustes on küllaga valgust isegi ülikiirete kaamerate tarbeks.